Antropotseeni käsitlusse andis 1970ndatel olulise panuse inglise atmosfäärikeemik ja mitmekülgne teadlane James Lovelock, leides atmosfääriõhust freooni põhjustatud osooniauke. Lisaks külmikutele, kasutati seda ainet teise maailmasõja ajal lennukites ja laevades. Peale sõda ka tsiviillennunduses ning tulekaitsevahendites. Esialgu tootjad eitasid järjekindlalt freoonide globaalset keskkonnamõju, eriti aga atmosfäärikihi hõrenemist. Lõpuks siiski hakati nende kasutamist piirama, hiljem ka  keelati.

​

Darwini õpetuse kohaselt on evolutsioon toimunud organismide kohanemisega keskkonnas ning ellu jäävad ja arenevad tugevamad. Lovelock aga väidab, et Darwinil oli vaid pooleldi õigus, sest keskkond reageerib vastu. Lovelock arendas välja Gaia teooria, mille kohaselt elu ja Maa on vastastiktoimes tervik ning meie planeeti saab vaadelda üheainsa organismina. Ta nimetab seda kreeka maajumalanna Gaia ehk Ge järgi (kr k Ge või Ga tähendab „maa“). Gaia on väga harmooniliselt toimiv ühiskonna kujund. Maa on nii orgaaniline kui anorgaaniline, oma kivide, jõgede ja orgaaniliste eluvormidega. Ideaalis toimub otsuste tegemine kõiki osapooli arvestavalt. Antropotseenis inimene enam ei kohane, vaid kujundab oma keskkonda. See on ajastik, mil inimene ei arvesta kõikide osapooltega. Pahatahtlikult see loomulikult ei toimu, selle taga on pigem teadmatus või jõuetus mõningaid protsesse peatada. Inimene suudab luua ja mõjutada ümbritsevat, toetudes minevikule ja olevikule. Ta ei saa laboris ette ennustada, kuidas mõjutab mõni kemikaal Mariaani süvikus elavat algvormi, jääkaru põhjapoolkeral või last koolipingis. See pole lihtsalt võimalik enne, kui kahju on juba tehtud. Kui materjali elutsükkel, tooraine kaevandusest prügimäeni, on käima lükatud, on selle peatamine ja muutuste sisse viimine väga keeruline. 

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

Uue ajastiku mõju erinevatele kogukondadele on oma reisikirjades uurinud Londoni teadus- ja keskkonnaajakirjanik Gaia Vince. Ta nägi oma teekonnal, kuidas Peruus võõbatakse mäekülge valgeks, et seda jahutada ja liustikud tagasi tuua. Maldiivlased seavad merepõhja korallide päästmiseks teraspuure. Ladakhi viljatutesse orgudesse rajatakse tehisliustikke, mis kevadel põllumeeste maalappe õigel ajal kastab. Maa reageerib vastu ning inimene püüab kohaneda. Inimkonnast on saanud varasemaid ajastuid kujundanud, maailma raputanud asteroidide ja planeedi tuhapilve mähkinud vulkaanidega võrdne geofüüsikaline jõud. Oleme esimene liik, kes teadlikult mõjutab planeedi bioloogiat ja keemiat. Oleme esimene liik, kes on hakanud välja suretama teisi liike. Miks on oluline seda kõike teadvustada ja mida tähendab uutmoodi kohanemine inimesele endale? Praegune inimene arenes holotseeni ajastu protsessides ja hiljutised muutused on toimunud väga kiirelt lühikese aja jooksul. Antropotseeni ajajärgus on hakatud rikkuma holotseenis tekkinud protsesside tasakaalu. Just tasakaalupunkt on see, mille ületamisel, on holotseeni tingimusi võimatu taastada. Näiteks liustike sulamine poolustel jõuab piirini, millega kaasneb äkiline takistamatu meetritesse ulatuv meretaseme tõus. Kui väljume nendest turvalisest piiridest, tekib küsimus, kas ja kuidas me tagajärgedega toime tuleme ning uue ajastikuga  kohaneme?

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

Vince tõdes reisikirjas, et kuigi inimsugu on oluline planetaarne jõud, suudavad üksikud kogukonnad selle käitumist kujundada. Sageli peituvad probleemide lahendused just kohalikul tasandil. Sellega kaasneb eneseteadvus, mille sunnil peame oma uut rolli kriitilise pilguga uurima. Kas me oleme liik, kes käib vaid looduslikku rada ja pidevalt kohaneb või oleme esimene enesemääramiseks võimeline liik, kes suudab valitseda loomulikke tunge, mõju ja keskkonda? Kas üleilmse võimuga kaasneb ka vastutustunne loodusmaailma ees? Iseenda ja oma järglaste ees? 

Viited